Kommenteeri

Mis on pärimusmeditsiin

Pärimusmeditsiin on osa meie olemisest, see on sama ega saa olla lahus meie teistest rahvapärimustest nagu rahvatants või -laul, arhitektuur jne. Igaüks meist on pärimusmeditsiini kandja mitmel moel.

Algselt arenes meie ravimisekunst välja väga praktilistest igapäevavajadustest. Sõjaperioodil õpiti ravima haavu ja põletikke, amputeerimist ja muid selliseid ekstreemseid raviviise. Rahuajal, kui tehti palju tööd, siis vajasid ravimist raskest tööst kurnatud liikmed, nakkus-, kopsu-, ja silmahaigused, nälg jms. Üha enam tekkis ravitsejaid, kes pidid hakkama saama oma kogukonna väga erinevate haiguste ravimisega, sest kaugemalt abi otsimine oli pikkade vahemaade läbimise tõttu aeglane.

Muinasajal kasutati ära peaaegu kõik, mis loodusest võtta oli - taimed, muld, savi, kivid, vesi, tuli. Selles on suur sarnasus India traditsioonilise raviviisi ajurvedaga, kus öeldakse, et kõik ümbritsev mõjutab meid kas ühes või teises suunas ehk midagi on millegi vastu alati kasulik.

Mida enam inimene „targemaks” on saanud, seda valivamaks ta on muutunud erinevate looduse komponentide suhtes, soovides kasutada vaid eriti tõhusaid raviviise. Sellega on aga tihti kaotatud ka osake algsest tunnetusest, teadmisest ja oskusest.

Väga tugevaks ravivaldkonnaks on olnud läbi aegade sõna ja hääle kasutamine. Regilaulud, loitsud, lausumised, riitused, palved, soovid jms on saatnud meid muinasajast tänapäevani. See kõik on raviviis, mida on raske alahinnata ja mille areng on olnud mitmepidine - olles nii kaotanud kui arenenud erinevatel ajahetkedel.

Kolmas valdkond on loomad ja putukad. Rästikud, kaanid, mesilased ja sipelgad on tuntud ravivahendid siiani.

Muidu väga konservatiivse meditsiinisüsteemiga riigis Prantsusmaal on tänapäeval kasutusel kliinikud, kus ravitakse vaid apiteraapiaga (mesilasemürgi ravi). Hirudoteraapia ehk kaaniravi on jällegi paljudes maades populaarsust kogumas, kuna hirudiin, mis mõjutab meie immuunsüsteemi, võimaldab meil mõjutada paljusid haiguseid. Tasuks meilgi siis need esivanemate väärtuslikud teadmised jälle taastada ja au sisse tõsta.

Eestlase üheks olulisemaks paigaks on olnud saun, seda nii eluasemena kui ravikohana. Saunas käimine kui terviseprotseduur on olnud meie külmas kliimas alati au sees, samuti saunakombed ja tugevad tavad. Saunaga seoses liikusid emaliini pidi perest peresse nö. naistetarkused raseduse, sünnituse ja laste tervise kohta. Hilisemal ajal tehti saunas peale kompresside, ravivihtlemiste ja muidu mudimiste ka vere laskmist, pandi kuppe ja tehti muid tervistavaid raviprotseduure.

Omaette teemana võib välja tuua käelised raviviisid - luude ja liigeste korrigeerimised, soonetasumine, käte pealepanek, väe korrastamine ja laste tallumine vanemate seljal. Me teame hästi Rootsi, Hiina, Jaapani ja Tai massaaži kohta, kuid oma tõhusad kaelasoonte mudimised, kõõluste töötlemised ja kondiväänamised, mis olid aastatuhandeid meil Eestis igapäevases kasutuses, oleme lasknud unustustehõlma langeda.

Küllap oleme tihti arvanud, et mujal on paremad asjad, et oleme teistest justkui maha jäänud (teiste varajasem kirjaoskus, paremad masinad, uhkemad riided, kombekamad kombed jne), kuid ravi puhul ei ole tehniline areng tihti eeliseks, pigem isegi vastupidi. On teada rahvapärimusi, kus Venemaal arvati, et kõige vägevamad ravitsejad on Eestis, eestlased jälle arvasid, et küllap kõige kangemad nõiad on ikka Lapimaal.

Iga enda tervisest ja Eesti pärimusest hooliv inimene võiks osata elementaarseid võtteid ja toiminguid, millega oma pereliikmeid kergemate hädade puhul aidata. Lihaspinge või valutava koha puhul ei pea kohe tõttama massööri otsima, sest oma abikaasa, ema või laps saaks siin aidata. See on mõtteviisi küsimus - kas usaldada ainult teisi või võtta vastutus ise oma pere tervise eest ja kergematel juhtudel püüda oma perekonnas-kogukonnas ise hakkama saada.


Lisa kommentaar

Email again: